iseenesest kole ju pole. Vbl veidi tumedavõitu.
Mingit erilist elamust ka ei tekita, aga dokumentaalina on see ju täiesti omal kohal. Paarikümne aastapärast võib see pilt vägagi väärtuslik olla :) eriti juhul, kui selle hoone asemel juba mingi teine hoone seisab.

tumedavõitu oligi eesmärk, selline vihjelisus ülemiste vormide aimamisel. terve maja näitamiseks oleks saanud ka päeval pildistada. mu arust dokumentaal üldse pole

meci kommentaarist jäi kummita "eriline elamus". et mis see üldse on ja kas on too ka mingi kriteerium fotovärgis? nii üldises mõttes, mitte selle pildi asjus

no enamjaolt ikka tekib pilte vaadates mingi eriline elamus... olgu see siis kas wow, või ahhaaa. või hmmmm... mingigi elamus.. positiivne.. või siis ka negatiivne....
kriteerium pole, aga avaldasin siiski oma arvamuse, mis tegelikult ei kajasta siiski negatiivset elamust... ilmselt ikka midagi positiivset pidi ju olema... muidu poleks kommenteerinud.. või oli see sinu pildi allkiri mis ajendas kommenteerima.
mulle meeldib, kui saab pildi kohta öelda muud, kui: "oi kui nummi.." ..." nii ilus...." "aga on ju ilus maja ja ilus pilt"... blaaa blaaa blaaa....
samas, oleneb inimesest, mõnele on väga oluline et tekiks "eriline elamus"... olen tähele pannud, et viimasel ajal otsin seda elamust üha rohkem ja rohkem....

siukest sorti elamus on tore asi. aga mul tekib see maksimaalselt paari protsendi piltide puhul ja ma olen ilmselt veel piisavalt valiv, mida üldse vaadata. ehk säärane elamus on küll ihaldatav, aga otsimise eesmärk pole, sest nii võiks ju väga lihtsalt kõiges pettuda ja isegi kaotada huvi pildi tegemise vastu.

liiatigi leiab väiksemaid muljeid hoopis rohkemal määral. ja kui näiteks vaatad kolm päeva - palun väga - photo.net parimaid galeriisid, siis lõpuks ei tule enam mitte ühegi pildi peale wow-piuksugi, närv on nii tuim. ehk siis mulle tundub, et elamus on hea kategooria foto mõõtmiseks, aga tähtsuselt järjekorras mitu kohta tagapool...

nüüd ma mõtlen, mis need teised asjad võiksid olla ka...

...läheb jälle esseeks kätte :)))

Madis oskab meil elamusi kõige paremini kirja panna;)



Mulle see pilt meeldib

rääkides photo.netist siis arvan, et ei ole mõtet sellega võrrelda. Ma siiski eelistan vaadata eestlaste amatööridest fotosid, kui välismaiseid(ja ka mingil määral kodumaiseid) professionaale. Eelistan, nende pilte kes on minuga ühel pulgal, või astme võrra kõrgemal.

Seda photo.net'i võib võrrelda kui reisiga Pariisi.... algul on tõesti wow... ahhh..... ohhh... kui ilus ja võrratu... kuid 3-ndal päeval linnas kolades.... muutub kõik ühtemoodi halliks ja ühtlaseks... ei mahu seda kunzti ja shedöövri nii palju korraga hinge.... samas retked meie armsal Eesti maal, kas siis lõuna kandis või põhja pool, võivad tekitada elamusi mida iial ei unusta.
See elamuse taga ajamine ei ole määrav, aga on otsustav enamus juhtudel, kas jätta kommentaar või mitte.

ma lihtsalt tahtsin öelda, et elamuslikkus ei ole ainus ega otsustav kriteerium ammugi. vaude ja ahhaade osas ma muidugi olen nõus, et need võiks ju olla.

siis ma veel mõtlen, et kui ennast väga suurte mõtete ja tippelamuste otsimisega kiusata, siis lihtsalt jäävad pildid tegemata. täitsa mõtetu ja elmusvaba pilt on tehniliselt hästi tehtud näiteks. täiesti ebaõnnestunud ebateravus on naljakas. õõnes olme on pealkirjaga konteksti seotud... seoseid on nii tohutult palju, et ma isegi ei nõustu, et maailmas on nagunii kõik asjad ära pildistatud. ikka saab uuesti ja teistimoodi...

eero, olen sinuga täiesti nõus :)

sattusin lihtsalt arutlema
kõik asjad pole sugugi ära pildistatud, ja kui ka on, siis suudab keegi ikka leida sellise nurga, mida teised veel avastanud pole.

vaataja silmades on kogu see "ilus " ja " kole " , see pilt ei ole kumbki ....minu arust on see teistmoodi kui teised ja mulle see just meeldibki !

see on õige: erinevad näitajad näitavad erinevalt. need kaks viimast pilti siin on tundlikud ses suhtes. ma ise vaatan tavaliselt vähemalt kahest erinevast enne, kui üles vinnan.

Sa pane pildile nimeks KOLE JA TÜHI MAJA ning siis saad emotsioonidega vastu pead nii, et mühiseb! :)))

Igas pildis peab oma lugu olema. Lugu, mis kohe välja tuleb ja mis igal vaatajal oma kujuneb. Ka heas arhitektuuripildis on oma lugu ja sellegi leiab vaataja päris kergelt üles. Kui aga toda lugu pole ja pilti ennastki pole, oleks fotograafil ennem päästikule vajutamist targem mõelda: kas tasub vajutada.

Toomas, teed uudishimulikuks...lähen pärast vaatan su pilte. "Lugu" on suhteline mõiste, ka suures kunsti majas vaatan pilte valikuliselt, ega need teised sellepärast veel halvad või mõttetud ole. Nende jaoks lihtsalt tuleb keegi teine. Praegune pilt paneb mu mõtte käima, natuke põnev on, olen elanud korrusmajas; mõnus õhtune uitamine. Nii valge aken? Joonestavad veel. Kõrval on kohvituba, seal pole kedagi:) Muidu olen Eeroga kõiges nõus, pea-aegu. Fotograaf hindab kindlasti teisi külgi asja juures, see on päris omaette maailm. Vist iga kunstiliigi juures on see küsimus, kuidas teda vastu võtta, kas elamuslikult või teadlikult, no nii laias laastus. Ja ei saa ka päris öelda, et üks ei sega teist või mis? Ma ise ka ei suuda ilupilte kaua vaadata, aga sel ei ole pildistamisega mingit pistmist. See on ennemini nagu tordi-tüdimus:)

kui pilt ise kõrvale jätta,siis see maja ise on küll k o l e ...

mul on terve sahtel "koledaid" pilte täis. las nad olla. neid on ka vaja. et aru saada, mis minuga toimub ja millal ma "ilusa" pildi teen :-) kui eero ükspäev otsustas, et ikka täitsa hea pilt, no ju siis oli tal oma põhjus. paljudes pildipankades on ikka tõliselt koledaid pilte (k.a. nagi), mille pisipilt on juba selline et ei taha klikkamagi hakata... eero oma tahaks aga lausa suuremalt näha ;-)

No väga tore kole pilt. Ja juttu jätkub kauemaks.