Keskus Fotoalbum Nagi Album.ee Toru

Logi sisse

Unustasin parooli   Sisene ID kaardiga
  Login with facebook

Viimased kommentaarid

mudakoger lisas kommentaari 9 tundi tagasi https://www.youtube.com/watch?v=IrB2PVXD8_Q&fbclid=IwAR2-WHSuMX0binD-VKZ-7wYywKyP_sXnpq-7lGO3TkPU7ozErec2n8dWPsY

mudakoger lisas kommentaari Eile LOOK : https://www.youtube.com/watch?v=Q183mi0XyTw

mudakoger lisas kommentaari Eile https://www.youtube.com/watch?v=Q183mi0XyTw

ENLU lisas kommentaari Eile :D

mudakoger lisas kommentaari 6 päeva tagasi Mis liberaalsusesse puutub, siis ei Reform ega Sotsid pole ju klassikalised liberaalid. Eriti naljakas on sotside jutt, et nemad esindavad liberaalseid väärtuseid. Tõesti?? Nn Vihakõne keelamine ehk sisuliselt tsensuuri kehtestamine? Riigi aina enam sekkumine, kuidas inimene peab elama? Aktsiiside tõstmine (Sina mats ära joo nii palju!), uus nn Lastekaitseseadus (Lapse võtame ära sinult kui “valesti” kasvatad!) etc. Pigem on nad ikka uus-marksistid/vasakradikaalid/menševikud, kuidas iganes neid võib nimetada. Heal lapsel mitu nime

mudakoger lisas kommentaari 6 päeva tagasi Panen piraati... kes on lugenud see teab kust... Kahjulik mood Minu soldateid tabas aeg-ajalt vaikne, kahjutu meeltesegadus. Nad hakkasid oma vormi kaunistama. Kord oli moes püksid kitsamaks õmmelda ja soldatid õmblesidki nii kitsaks, et proovides istuda, vajus neil „tagasild” raginal välja. Kord jällegi kõik, nagu üks mees, tirisid furaškast vedru [vitsa] välja, et need sarnaneksid valgekaartlaste „pannkookidega”... Meenub, et üks sõdur tõi moodi lipsule värviliste niitidega Nõukogude Liidu vapi õmblemise ja suured mehed tegelesid õhtuti sisisedes ja vandudes Lenini toas käsitööga... Kõik see ei ähvardanud mulle usaldatud „punkti” lahinguvalmidust ja seetõttu ma ei sekkunud, vaid mõnikord tõin lausa soldatitele defitsiitset värvi niite või väikesed viilid, kui moodi läks valgevasest märkide väljaviilimine. Aga üks juhtum läks mulle maksma pool ämbrit rikutud verd. Keegi praporitest tassis punkti mitu meetrit maha kantud pidurduslangevarjude nööri. Hetkega plahvatas punumise epideemia. Ülitugev nöör harutati lahti ja punuti sellest võtmetele rihmakesi, akselbande ja muud jama. Ja siis ükskord läks raskes lokaatorijaamas magnetron rikki. Selle vahetamine pole midagi keerulist, seetõttu andsin vastava ülesande operaatorile. Moldaavlane nimega Mankuš naeratas säravvalgete hammastega, krahmas magnetroni ja hüples nagu pärdik künkale, kus seisis lokaatori saate-vastuvõtu kabiin. Mina jäin alla indikaatorimasinasse ootama. Möödus 5 minutit. Sõjamees ei naasnud. Siis veel 5. Ja veel. Muutusin ärevaks. Lokaator on vähemeeldiv tükk: mikrolainekiirgus, kõrgepinge (saatjas kuni 40kV!), ülitugevad magnetid, võimsad servoajamid... Ühesõnaga, 15 minuti pärast ronisin künkale. Nähtu võttis mul põlved nõrgaks: saatjast tolknes välja kramplikult tõmblev soldati tagumik... Keha ülemist osa polnud näha. Sai surma! Elektrilöögist! Sööstsin kullina juhtimiskapi juurde, lülitasin kõik automaatkaitsmed välja ja ronisin keha ära tirima. Selgus siiski, et keha ei soovi saatjast väljuda, seejuures tugeva moldaavia aktsendiga lämbuval häälel vandudes. Imestunud kannatanu sellise käitumise üle – keevitus kinni või? – ronisin ise saatjasse, sest see on õnneks pirakas, nagu slaavi kapp. Siis sain kõigest aru. Selle tola kaelas rippus värskeltpunutud rihma otsas võtmekimp. Kui ta kummardus, tõmbusid võtmed magneti külge. Rihma kaelast ära võtta, veel vähem pooleks rebida ta ei saanud. Tuli läbi lõigata. Muide, võtmeid kangutati hiljem pool tundi montööritangidega magneti küljest lahti.

mudakoger lisas kommentaari 6 päeva tagasi Piraati panemine vol.1 Armastus Angiini Vastu: Nõukogude ajal arvati millegipärast, et 2 aastat tsölibaati on sõdurile ainult kasuks. Sõdurid polnud loomulikult selle teesiga nõus ja pidevalt otsisid (ja leidsid!) võimalusi pahareti meelt lahutada. Igas enam või vähem suuremas garnisonis olid omad puhvetitädid, kes olid väljakujunenud asjade seisuga küllatki rahul: soldatid suhtusid üpris heatahtlikult nende ebatäiuslikkusse... Meie garnisonis oli kõige tuntum seda sorti daamidest jäätisemüüja, keda sõdurid hellitavalt Tädi Angiiniks kutsusid. Ta oli hirmsa väljanägemisega, paljulapseline ja meest tal polnud. Igal hommikul tiris ta meie staabi lähedale alleele jäätisekasti, pani selle peale krigiseva häälega magnetofoni Vesna ja protsess läks käima. Kohe hakkasid tema ümber keerutama seksuaalsete muredega sõjamehed ja lõpuks meelitas üks õnneseen saagi lähimatesse põõsastesse. Kaugele kartis Angiin minna, sest et seks seksiks, aga jäätis oleks lihtsalt pihta pandud. Perioodiliselt püüti ke...jaid kinni, sest Angiinil oli tava armatseda täiel häälel ja siis rääkis nõupidamisel komandöri asetäitja poliitalal [zampolit] raevunult „sugulise iseloomuga liiderlikest tegevustest, mida pannakse toime staabi vahetus läheduses – ja hirmus öeldagi! – Lenini mälestusmärgi kõrval!” Ükskord, kui komandörile järjekordselt ette kanti temale usaldatud väeosa sõduri kinnipüüdmisest Angiini pealt, tema kannatus katkes ja otsustas tarvitusele võtta meetmed. Niisiis – väeosa rivistus. Staabiülem: - Joondu! Valvel! Vasakule vaat! Komandör: - Tervist, seltsimehed! Meie: - Tervist, seltsimees polkovnik! Komandör: - Reamees Pupkin! (See, kelle patrull Angiinilt maha võttis). Rivist välja astuda! Seltsimehed ohvitserid ja praporštsikud, seltsimehed seersandid ja vanemad [staršina]! Väeosa juhatuse nimel ja mina isiklikult õnnitlen reamees Pupkinit kodanik Angiiniga (nimetab perekonnanime) seaduslikku abiellu astumise puhul! Staabiülem! - Mina! - Vormistada reamees Pupkinile puhkus abiellu astumiseks! - Just nii! Tsirkuseetendus jäi pooleli tehnilistel põhjustel: reamees Pupkin langes minestusse...

mudakoger lisas kommentaari 6 päeva tagasi Ergav kõrbepäike Teatavasti asub Baikonuri kosmodroom Kasahstanis. Kurnavalt palav suvi ja karm tuuline talv. Meie katsetuste väeosas teenis major, ütleme Bogatõrjov [Vägilane]. Seda, mis kasvas tema hiiglaslikul kehal, võis suure pingutusega nimetada karvadeks ja suvaline gorilla oleks teda nähes kadedusest end liaaniga üles poonud. Karvad pressisd igalt poolt välja: särgivarrukatest, krae vahelt; isegi seal kasvasid, kus poleks pidanud kasvama. See ei seganud kuidagi tema elu, sest kellelgi ei tulnud pähe mõtet 110kg musklimäe üle nalja visata. Niisiis, suve haripunktis, kui termomeeter näitas harva alla 45, tekkis majoril mõte korteris põrandad üle värvida. Lihtne töö, kutsus sõbrad, kiiresti nihutati mööbel eest, värviti ja pandi maha lauad, et käia saaks ning tähistati edukat töö lõppu. Nii nagu kombeks. Et värv ilusam jääks. Järgmisel päeval major teenistusse ei ilmunud (unustasin mainida, et meie katsetusteväljak asus linnast 70km väljas, seega kontrollida, mis tal juhtus, polnud võimalust). Kurat teab, mille üle mõtiskledes elasime esialgu tööpäeva lõpuni. Sõitsime linna, põrutasime majori poole, helistasime uksekella, koputasime – vaikus. See pole enam naljakas. Lõime ukse maha, vajusime sisse: major lebab koridoris ristilöödud Jeesuse asendis, ainult näoga allapoole. - Ju-u-u-u-a-a... - Huuuh, elus!!! Andsime talle juua, kasutades tuntud filmist saadud kogemust. Seejuures imes ta momentaalselt kuivaks kaks kolmeliitrist teekannutäit. Selgus, et saatnud meid ukseni, astus ta lauast mööda, libastus värvil ja lendas kõhuli. Sellises seisundis ta tõusta ei tahtnud (või ei suutnud) ja otsustas põrandal magada. Email kuivas hommikuks ära. Aga kuna ta oli ainult trussikutes, siis edasi võite fantaseerida. Me leidsime vannitoast habemenoa ja karv karva järel vabastasime õnnetu. Kui ta lõpuks tõusis, jäi põrandale karusnahkne vaip, mis täpselt jälgis kehakontuure. Kui me seda „vaipa” nägime, oleksime suurest hirnumisest äärepealt lõualuud nihestanud. Selline lugu juhtus. Aga seda „vaipa” me värvima ei hakanud. :)

mudakoger lisas kommentaari Nädal tagasi https://nagi.ee/photos/mudakoger/17653057/

mudakoger lisas kommentaari Nädal tagasi https://nagi.ee/photos/mudakoger/17653057/