on ikka päris ? või mõne lapse mänguasi!!

Pea nagu krokodillil.. tagant nagu vorstijupp. ja need silmad.... Kas tõesti päris????

Surulaste sugukonda kuulub umbes 1 200 liiki. Eestist on teada 17 liiki. Tegemist on valdavalt suurte liblikatega, kõige väikseate surude siruulatus on umbes 2 cm. Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos), kelle siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Siiski leidub surulaste seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese membraani võnkumisel, kuid vastandina teistele putukatele pannakse helielund tööle soolest kiiresti väljapuhutava õhu abil. Selline helitekitamise mehhanism on putukate seas teadaolevalt ainulaadne.
Surulased on liblikate seas ühed kõige paremad lendajad, soodsate tuulte puhul võivad nad jõuda sünnikohast sadade kilometrite kaugusele. Nii on näiteks tontsurusid ja kassitapusurusid leitud Islandilt (need liigid esinevad püsivalt Vahemere ääres), oleandrisuru (Daphnis nerii) on jõudnud trooplilisest Aafrikast Soomeni jne. Ka Eesti 17-st suruliigist on 6 niisuguseid, mis ei suuda siin talve üle elada ja lendavad haruharva lõunast sisse.
Surulaste röövikud on äärmiselt iseloomuliku välimusega - nad on paljad, tagakeha tipul asub tugev kõver oga. Häirimise korral püüavad paljude liikide röövikud vaenlast hirmutada, jämendadaes keha eesosa ning kõigutades seda küljelt küljele, imiteerides madu. Sageli on keha eesosal isegi silmadele sarnanevad laigud (näiteks suur-punasuru (Deilephila elpenor) röövikutel. Surulaste nukud asuvad pinnases, need on ühtlasi ka talvituvaks arengujärguks.

minu arust väga huvitav tekst :)
pärit, siit http://www.zbi.ee/satikad/putukad/liblik/liblik17.htm

äärmiselt huvitav; mul oli kunagi amatöör-liblikapüüdjast kursusekaaslane, tal oli suur kogu, püüdis liblikaid öösiti valguse ja linaga. See on tõeline kirg. Nüüd on mul lapselaps loodushuviline, on kasvatanud nukust liblikaid.Väga huvitav hobi on looduse jälgimine. Suur tänu teksti eest!