sel kevadel õnnestus ka ilvest läbi okste näha. siiani enda peale pahane,olin tagumik püsti macrot tegemas. kuulsin küll häälitsust mis kostis peaaegu kõrvalt,kuid ei teinud sellest välja. olin ametis oma tegemisega. alles siis,kui meelteni jõudus,mis lahti,oli juba hilja. pilt jäi saamata.

ära kurvasta, kes teab, milleks see hea oli. Kui loomal on pojad, siis ei või iial teada, milleks ta võimeline on, äkki ta selle häälitsusega testis, kes oled. Pühendunud fotograafist polnud tal asja:) Raja ääres olid ka karu kraapimise ja metssea nühkimise puud, seletavad sildid juures.

metsloomade puhul ei tea. kuid koduloomad tunnetavad ,mis mõtetega inimene nendele läheneb.

ja-jah, see on reegel, aga erandi mõttes...