Ülbelt sammus mererannal,

Surm, kel vikat õlal kanda.

Nõnda uhkelt sammus seal,

uskudes, et peagi veab.

Äkki eemalt, seal kus vesi,

kaikus naise karjatusi.

Appi, aidake ma upun!

Kardan surma, tehke ruttu!

Surm, kel vikat õlal kanda,

hääle suunas keeras talda.

Näoli vette koperdas,

valjult õhku ropendas.

No mida katku olgu nüüd,

see räigelt häbirohke püüd!

Suure hooga, see on selge,

kaugemale jõuab kergelt!

Aaah sa vesi velleke,

need lained tõid ta kaldale.

Kerkis viha, läinud närvi,

kisas, karjus, muutis värvi.

Minut pausi, mõttepuhkust,

lahenduse leidis ruttu.

Uskus koolnuvana siiralt,

selga kasvanud tal tiivad.

Tõusis õhku, kõrgemale,

pilk nii ahnitsevalt kõle.

Aga tuule kiuslik jõud,

segi paiskas hüva nõu.

Nüüd ei aita miski siin,

selle hinge kaasa viin!

Läbi õhu, hooga pikalt,

lendas ohvri suunas vikat.

Kuidas, miks, oh marutaudi!

Vise tabas hoopis haugi.

Nõutult seisis mererannas,

Surm, kel vikat!