Keskus Fotoalbum Nagi Album.ee Toru

Logi sisse

Unustasin parooli   Sisene ID kaardiga
  Login with facebook
mudakoger: 1982 a.  oktoobris - Petsengas (endine Soome Petsamo)!

1982 a. oktoobris - Petsengas (endine Soome Petsamo)!

Merejalaväe seeru MUDAKOGÕR! :)

11. veebruar 2019
Pole hinnatud Hindamiseks pead sisse logima.
mudakoger
https://nagi.ee/photos/mudakoger/17653057/
11.02.2019 21:52
mudakoger
Piraati panemine vol.1
Armastus Angiini Vastu:

Nõukogude ajal arvati millegipärast, et 2 aastat tsölibaati on sõdurile ainult kasuks. Sõdurid polnud loomulikult selle teesiga nõus ja pidevalt otsisid (ja leidsid!) võimalusi pahareti meelt lahutada. Igas enam või vähem suuremas garnisonis olid omad puhvetitädid, kes olid väljakujunenud asjade seisuga küllatki rahul: soldatid suhtusid üpris heatahtlikult nende ebatäiuslikkusse...
Meie garnisonis oli kõige tuntum seda sorti daamidest jäätisemüüja, keda sõdurid hellitavalt Tädi Angiiniks kutsusid. Ta oli hirmsa väljanägemisega, paljulapseline ja meest tal polnud. Igal hommikul tiris ta meie staabi lähedale alleele jäätisekasti, pani selle peale krigiseva häälega magnetofoni Vesna ja protsess läks käima. Kohe hakkasid tema ümber keerutama seksuaalsete muredega sõjamehed ja lõpuks meelitas üks õnneseen saagi lähimatesse põõsastesse. Kaugele kartis Angiin minna, sest et seks seksiks, aga jäätis oleks lihtsalt pihta pandud. Perioodiliselt püüti ke...jaid kinni, sest Angiinil oli tava armatseda täiel häälel ja siis rääkis nõupidamisel komandöri asetäitja poliitalal [zampolit] raevunult „sugulise iseloomuga liiderlikest tegevustest, mida pannakse toime staabi vahetus läheduses – ja hirmus öeldagi! – Lenini mälestusmärgi kõrval!”
Ükskord, kui komandörile järjekordselt ette kanti temale usaldatud väeosa sõduri kinnipüüdmisest Angiini pealt, tema kannatus katkes ja otsustas tarvitusele võtta meetmed.
Niisiis – väeosa rivistus.
Staabiülem:
- Joondu! Valvel! Vasakule vaat!
Komandör:
- Tervist, seltsimehed!
Meie:
- Tervist, seltsimees polkovnik!
Komandör:
- Reamees Pupkin! (See, kelle patrull Angiinilt maha võttis). Rivist välja astuda! Seltsimehed ohvitserid ja praporštsikud, seltsimehed seersandid ja vanemad [staršina]! Väeosa juhatuse nimel ja mina isiklikult õnnitlen reamees Pupkinit kodanik Angiiniga (nimetab perekonnanime) seaduslikku abiellu astumise puhul! Staabiülem!
- Mina!
- Vormistada reamees Pupkinile puhkus abiellu astumiseks!
- Just nii!
Tsirkuseetendus jäi pooleli tehnilistel põhjustel: reamees Pupkin langes minestusse...
12.02.2019 20:13
mudakoger
Panen piraati... kes on lugenud see teab kust...
Kahjulik mood

Minu soldateid tabas aeg-ajalt vaikne, kahjutu meeltesegadus. Nad hakkasid oma vormi kaunistama. Kord oli moes püksid kitsamaks õmmelda ja soldatid õmblesidki nii kitsaks, et proovides istuda, vajus neil „tagasild” raginal välja. Kord jällegi kõik, nagu üks mees, tirisid furaškast vedru [vitsa] välja, et need sarnaneksid valgekaartlaste „pannkookidega”...
Meenub, et üks sõdur tõi moodi lipsule värviliste niitidega Nõukogude Liidu vapi õmblemise ja suured mehed tegelesid õhtuti sisisedes ja vandudes Lenini toas käsitööga... Kõik see ei ähvardanud mulle usaldatud „punkti” lahinguvalmidust ja seetõttu ma ei sekkunud, vaid mõnikord tõin lausa soldatitele defitsiitset värvi niite või väikesed viilid, kui moodi läks valgevasest märkide väljaviilimine.
Aga üks juhtum läks mulle maksma pool ämbrit rikutud verd. Keegi praporitest tassis punkti mitu meetrit maha kantud pidurduslangevarjude nööri. Hetkega plahvatas punumise epideemia. Ülitugev nöör harutati lahti ja punuti sellest võtmetele rihmakesi, akselbande ja muud jama.
Ja siis ükskord läks raskes lokaatorijaamas magnetron rikki. Selle vahetamine pole midagi keerulist, seetõttu andsin vastava ülesande operaatorile. Moldaavlane nimega Mankuš naeratas säravvalgete hammastega, krahmas magnetroni ja hüples nagu pärdik künkale, kus seisis lokaatori saate-vastuvõtu kabiin. Mina jäin alla indikaatorimasinasse ootama. Möödus 5 minutit. Sõjamees ei naasnud. Siis veel 5. Ja veel. Muutusin ärevaks. Lokaator on vähemeeldiv tükk: mikrolainekiirgus, kõrgepinge (saatjas kuni 40kV!), ülitugevad magnetid, võimsad servoajamid... Ühesõnaga, 15 minuti pärast ronisin künkale. Nähtu võttis mul põlved nõrgaks: saatjast tolknes välja kramplikult tõmblev soldati tagumik... Keha ülemist osa polnud näha.
Sai surma! Elektrilöögist! Sööstsin kullina juhtimiskapi juurde, lülitasin kõik automaatkaitsmed välja ja ronisin keha ära tirima.
Selgus siiski, et keha ei soovi saatjast väljuda, seejuures tugeva moldaavia aktsendiga lämbuval häälel vandudes. Imestunud kannatanu sellise käitumise üle – keevitus kinni või? – ronisin ise saatjasse, sest see on õnneks pirakas, nagu slaavi kapp. Siis sain kõigest aru.
Selle tola kaelas rippus värskeltpunutud rihma otsas võtmekimp. Kui ta kummardus, tõmbusid võtmed magneti külge. Rihma kaelast ära võtta, veel vähem pooleks rebida ta ei saanud. Tuli läbi lõigata.
Muide, võtmeid kangutati hiljem pool tundi montööritangidega magneti küljest lahti.
12.02.2019 20:19
mudakoger
LOOK : https://www.youtube.com/watch?v=Q183mi0XyTw
18.02.2019 01:15
Kommenteerimiseks pead olema sisse logitud.
Kaamera:
Samsung GT-I8190
Kuupäevad:
pildistatud 11. veebruar 2019  
üles riputatud 11. veebruar 2019
Statistika:
vaatamisi 78  
Õigused:
avalik  
Kõik õigused autorile
Lisavõimalused:
Saada fotode esilehele: Saada sõnum:
nagi esileht 25374365
numbrile 13011 Uhe sonumi hind 0.6EUR
Täpsemad parameetrid (EXIF) ...