Narva Tuhavälja tuulepark

Masinavärk, mis toodab ei millestki midagi. Peaaegu.
Mingil kummalisel viisil on tuulepargid säärased paigad, et kui nad korra juba tee peale satuvad, siis tahaks külastada.
Just selle mühina pärast, mis juba kuskilt metsa tagant kõrvu hiilib. Mine võta kinni, kas see on shokiturism.
Midagi natukene loomingulist on neis objektides, mida ehk vaid kunstnikud suudavad tööstusehitistes tunda. Et natuke võimas ja natuke kõhe ka.
Siis, kui võibolla nende aparaatide hingeelu ei mõista. Ja võibolla ei tahagi mõista.
Vähemalt mitte alati, sest siis kaoks nende tiibadest see salapära.
Kohanimed jutustavad siin enda eest. Ja kogu selles piirkonnas on tunda mingit piiripeal olemise pinget, mille loob looduse ja tööstuse omavaheline suhe.
Ilma oma seltskonnata olemiseks on vahel aga mõned emotsioonid liiga võimsad.