Kõpu

Hiiumaal Kõpu poolsaare tipus laineid vaatamas.
Nad kutsuvad vaatama ja olema, kui nad sedaviisi kaldale rulluvad.
Ja ujuma, kui ilm peaks juhtumisi ilus olema ja mere põhja kivikesed kõik eristatavad on.
Tegelikult on meri iga ilmaga võimas.
Ja siis sa vaatad, kuidas üks laine tuleb ja tagasi vajub ja järgmisega kokku saab.
Ja siis sa ootad järgmist ja järgmist ja nõnda edasi, kuni tunned, et peaks edasi minema, aga ei tahaks.
Kuigi tavaliselt säärast ilma üleliia heaks ei peeta, on see jäänudki üheks lemmikilmaks. Soojaks ja sombuseks. Võibolla seepärast, et see on vahel Eestile nii omeidi tuhmunud sombune ja soe ilm - klassikaline Hiiumaale jõudmise ilm. Vähemalt sellise nimetuse on see ilm saanud sinna kunagi esmakordse sattumise järgi. Kane. Ja parem oma ja natuke katkine, kui võõras ja läikiv.