Simisalu loodusmaja

Kell on tiksunud südaöösse. Läbitud on pool matkarajast, mis siit kuskilt vasakule metsa läheb ja lõpuks rabani jõuab. Aeg-ajalt kella vaadates on astutud sellel rajal selle arvestusega, et see aeg, mis kulus sinnani jõudmiseks, kulub ka tagasi tulemiseks. Läbitud on raja raskemini läbitavaid osasid, kus laudtee paiguti metsas vee alla vajuma kippus või hoopis puudus ja muda tõttu pidi veidi kõrvalt ringi minema. Nähtud on kummalist üksildast metsamaja ja seltskonda selle hoovis, kui tundus, et selle majakesni justkui ükski tee tulla ei tohikski. Ja tagasitulles jaanimardikate tulede valgel tundus, nagu tähistaevas oleks maa peale laskunud.
Nüüd aga lõpuks siin tagasi.