:) Päevi on olnud ja läinud
ja küllap neid tuleb veel juurde.
Koidikud korduvad,
korduvad õhtud ja ööd.
Ühtmoodi oled sa korduv ses
päevade lennus.
Ühtmoodi puhkevad õied
ja kustuvad söed.
Mismoodi tunned sa ära siis selle,
mis iial ei kordu,
millest sa mõistad,
kui hetk,mis on elamist väärt,
vilksatab mööda su tundide
korduvas rodus,
ilma et puhkeksid õied
või kustuksid söed?

ülleke mul pole sõnu... :))