rabamaastik

Tänahommikusest retkest jääb mälestuseks see unenäoline rabamaastik. Udus lendasid haned üle pea nii madalalt, oli kuulda nende tiibade vihinat, aga näha polnud kedagi :). Tedrekuked kudrutasid ja susisesid, neid me isegi nägime, üks lendas üsna lähedale männi latva, kahjuks ette jäänud oksad ja udu segas teravustamist, järgmisel hetkel sopsatas ta kuhugi ebamäärasesse piimjasse hämarusse edasi susisema.
Udus oli kuulda lugematu arv metsvinte ja tihaseid, kurgede kurblikku hüüdeid. Ning kui jupp aega vaikselt paigal istuda võis märgata kuidas peaaegu olematu tuuleõhk kandis edasi veeauru piisakesi - nähtamatu liikumine mida hea tahtmise korral võis siiski märgata.