Nepaal 6

Et olime jõudnud Tilicho järve äärsesse baaslaagrisse.. väsinud üle karniiside tulekust, vettinud sajust, näljased.. ja seal selgus, et kohti ei ole.. siis oli päris masendav. Kaks naist said ühtede juuditaride juurde, meie kolm saime ruumi, mida vist põhiliselt kandjatele kasutada anti. Õnnelikud, et külmas räpases konkus vähemalt pikaliviskamiskohagi saime, kadus Sir oma magamiskotti ja sinna jäigi. M nuusutas suppi ja kadus umbes samamoodi.. Kõrgus oli ca 4200. Märg ja külm. Minul polnud ka magamiskotti. Siis toppisin kõik, mis leidsin selga ja tõmbasin looteasendisse. Unetult muidugi. Mingihetk kolisid osad naabrid minema, telkidesse vist ja jäi vabu madratseid. Kahe madratsi vahel öö ära ködssitasingi. Muudkui oli tunne, et ma ei maganud üldse, aga mingised jaburad situatsioonid ja pildid jooksid ometi läbi.. mis ometi unenäod pidid olema.. Järgmisel päeval teadsid teised, et üleval, maailma kõrgeima järve ääres on lumi ja lobjakas ja prakt võimatu tee. Loobusime sellest ja asusime Yak Kharta poole poolviltu mäekülgi pidi minema. Ikka vihm ja külm ja lödine. Uuesti eelmisel päeval läbitud karniisid. Ja üksik maja, mida olime lõunasöögikohana arvesanud, oli suletud, - ei mingit kuiva ja puhkust ja sööki. Päris raske valikuhetk tekkis. Normaalne variant oli tagasi minna. Osutusime mitte-normaalseiks ja läksime edasi. Sherpa, kes pohmellihädine, hakkas ka veidi maad-ilma tajuma ja kuidagimoodi kohale me jõudsime. Aga see oli väga-väga pikk päev. Järgmisel päeval Hakkasime Yak Kharkast kurubaasi minema. Tuldi vastu, jutt suus: Kurul 1,5 m lund ja läbipääsu pole! Jäime Ledtarisse passima ja ilma palvetama..