Hüpikämmelgas.

Hüpikämblikud on väikesed loomakesed, kes, nagu nimest järeldub, armastavad hüpata. Aga selleks, et just täpselt õigesse kohta hüpata, tuleb täpselt hinnata kaugusi. Nüüd on Jaapani teadlased välja selgitanud, et hüpikämblikud takseerivad esemete ja maandumispaikade kaugust täiesti omapärasel meetodil, mille kasutamist ühelgi teisel loomal ei teata.

Meie, inimesed, näiteks oskame esemete kaugusi hinnata peamiselt seetõttu, et meie kaks silma näevad maailma kumbki oma vaatepunktist. Seetõttu paistavad esemed ja nende paigutus kummagi silma jaoks natuke isemoodi, ja aju oskab nende erisuste järgi kauguse välja rehkendada. Mõned putukad hindavad kaugust parallaksi meetodil, liigutades pead siia-sinna ja seejuures mõistes, et mida vähem mingi ese näivalt edasi-tagasi liigub, seda kaugemal ta on, vahendavad Vikerraadio Teadusuudised.

Osaka Linnaülikooli teadlane Takashi Nagata ja ta kolleegid avastasid nüüd, et hüpikämblik määrab asjade kaugust, kummaline küll, mitte ainult oma nägemismeele teravust kasutades, vaid ka vaatepilti nimme hägustades. Hüpikämbliku silma võrkkestal on valgustundlikke rakke mitte üks kiht, vaid neli kihti. Kummaline on see, et üks neist kihtidest on väga tundlik rohelise värvi suhtes, aga rohelist värvi valguskiired sellele rohelisetundlikule rakukihile mitte kunagi ei koondu. See rakukiht näeb rohelisi esemeid alati hägustena.

Küll aga tekib rohelistest esemetest terav kujutis naaberkihile, mis samuti rohelise suhtes tundlik. Nagata ja ta kaasautorid kirjutavad ajakirjas Science, et just selle selge kujutise ja hägusa kujutise vahelise erinevuse põhjal määrabki hüpikämblik kaugusi. Teooriat kinnitas katse. Kui teadlased lasid hüpikämblikel saaki jahtida puhtas punases valguses, nii et mitte midagi rohelisena näha ei olnud võimalik, siis jäid ämblikud hüppetäpsusega hätta.